Op 5 aastat tagasi, III staadium ja olen teie, dr. Kütner, alati optimismitäis patsient. Diagnoosi ei täpsusta- tean teie jutust niigi, et mu hormoontundlik `vähipoisike´ pole väga agressiivne ja tugeva organismiga saab temaga hakkama küll- kasvõi vähe päevi, aga seeeest häid päevi.
Olen nüüdseks kohe-kohe 5 aastat söönud tamoksifeeni/ kahjuks ka antideprekaid. Kas sellest , või….ei tea millest, on sekselu olnud null. Paljud sama diagnoosiga naised on kurtnud tupekuivust, seksihuvi kadumist jne jne jne
Nüüd, järsku, on taastunud minu naiseorganism ja seks kui selline on mulle igapäevaselt füüsiliselt väga vajalik, tohutute, lausa superorgasmidega jne. Nagu teeks seda aega tagasi, mil kõik see mulle võimatu oli. NB…ka enne opi selliseid orgasme polnudki….
Ja siit küsimus – on see mu `poisikesele` hea või halb? St mind ajab segadusse see mõiste- hormoontundlik. Ja ka seks paneb käima hormoonid, niiet…..
Teie huumorit tundes….. ootan vastust…..aga küsimus on tõsine 😛
Tere,
seksuaalakti käigus vabanevad nn.õnnehormoonid, mis Teie vähile küll kuidagi halvasti mõjuda ei saa ( eriti just seetõttu, et seda Teie organismis suure tõenäosusega enam ei ole!)
Perimenopausis suurenev seksuaaltung on tingitud kompensatoorsest meessuguhormoonide toomisest naise organismis, kuna naissuguhormoonide tootmine on langenud. Siiski ei toimu ka see tootmine lõputult, nii et kahjuks võib Teie õnneaeg mitte väga kaua kesta. Nautige siis praegust perioodi ja ärge muretsege!
