Tere! Olen 42 aastane naine(vähk IIb staad,duktaalkartsinoom, 2 lümfisõlme haaratus), mastektoomia tehtud jaan.2008, keemiad tehtud ja ligi aastajagu tamoksifeen-ravi ka. Siis aga ilmnenud probleem et silmanägemine tasapisi hakkas halvenema, käisin just oma onkokirurgil konsult ja ta ütles et jätame sel juhul tamoksifeeni hoopis ära, seostas nägemise halvenemist sellega, ja ega ma ise ka muud põhjust ei oskagi välja pakkuda. Aga midagi asemele ka ei pakkunud. Kasvaja östrogeentundlikkus nagunii vaid nõrgalt pos(+), sellele vihjaski. Et ravi nagunii igaks juhuks. Küsisin kas sellest midagi on, kui menstr. tsükkel nüüd peaks taastuma, ta ütles et pole hullu midagi. Julgen loota. Kusagilt on meelde jäänud, et mida vähem östrogeentundlikum, seda halvem prognoos. Ja samas ka see nagu meeles, et mida enam klimakteerilisem oled, seda parem selle ravi ajal.
Kas võiksin rahul olla selle otsusega? Kas risk saada metastaasi suurem nüüd? Kuidas teie toimiksite sel juhul? Mul tõesti suur mure, kuna noorem laps veel alles 3 aastane.
Tänades!
Kui sooviksite teha kõik, mis üldse teha annab, võiksite mõelda gonadoreliini analoogi süstidele. Neid süstitakse kord kuus naha alusi ja need tekitavad menopausi. Tõsi, need ei ole haigekassa poolt tasustatavad ja maksavad kusagil 2500 krooni ringis. Teine võimalus on munasarjade laparoskoopiline eemaldamine. Kolmas võimalus on lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub. Nägemine muidugi võis Teile halvenenda ka lihtsalt ilma konkreetse põhjuseta ja oleks ehk halvenenud ka ilma tamoxifenita. Ehk on kõige odavam siiski prillid muretseda?
